Algne pealkiri : Arvutipõhine, personaalne kognitiivne treening versus klassikalised arvutimängud: rondomiseeritud topeltpime prospektiivne kognitiivse stimulatsiooni uuring .

Autorid : Chava Peretz 1, Amos D. Korczyn 2, Evelyn Shatil 5, 6, Vered Aharonson 4, Smadar Birnboim 7 ja Nir Giladi 3.

• 1. Epidemioloogia osakond, Sackleri meditsiiniteaduskond.
• 2. Sieratzki nimeline neuroloogia õppetool.
• 3. Neuroloogia osakond, Tel Avivi Sourasky meditsiinikeskus, Sackleri meditsiiniteaduskond, Tel Avivi Ülikool.
• 4. NexSig Ltd. ja Afeka, Tel Avivi Akadeemiline Insenerikolledž, Tel Aviv.
• 5. Psühholoogia osakond ja psühhobioloogiliste uuringute keskus, Max Sterni akadeemiline kolledž, Emek Yezreel.
• CogniFit Ltd., Yokneam
• Ono akadeemiline kolledž, Kiryat Ono, Iisrael.

Ajakiri : Neuroepidemioloogia (2011), kd 36: 91–99.

Viited sellele artiklile (APA stiilis) :

• Peretz, C., Korczyn, A., Shatil, E., Aharonson, V., Birnboim, Giladi, N. (2011). Arvutipõhine, personaalne kognitiivne treening versus klassikalised arvutimängud: randomiseeritud topeltpime prospektiivne uuring kognitiivse stimulatsiooni kohta. Neuroepidemiology, kd 36, lk 91–99.

Uuringu järeldus

CogniFiti personaalne kognitiivne treening on osutunud tervete eakate kognitiivsete võimete parandamisel tavalistest arvutimängudest kasulikumaks . CogniFitiga töötanud rühm näitas oluliselt paremaid tulemusi visuospatiaalse töömälu (p=0,0001), visuospatiaalse õppimise (p=0,0012) ja keskendunud tähelepanu (p=0,0019) kognitiivsete võimete osas.

Uuringu kokkuvõte

Koguneb teaduslikke tõendeid selle kohta, et korrektne arvutipõhine kognitiivne treening võib olla kasulik tervetele eakatele. Siiski kipub elanikkond ekslikult samastama arvutipõhiseid kognitiivseid treeningutegevusi tavapäraste arvutimängudega. See topeltpimeda randomiseeritud sekkumisdisaini abil läbi viidud uuring püüab välja selgitada, kas selle kognitiivse treeningu meetodi ja tavapäraste arvutimängude vahel on tegelik erinevus.

Osalejad olid 155 tervet eakat täiskasvanut vanuses 68 ± 7 aastat , kes jagati kahte rühma: rühm, kes viis läbi personaalset kognitiivset arvutitreeningut CogniFitiga , ja rühm, kes viis läbi treeningut standardsete arvutimängudega . Nende kognitiivseid võimeid hinnati uuringu alguses ja kolme kuu pärast, kasutades neuropsühholoogilist patareid. Rühmasiseste ja rühmadevaheliste erinevuste mõõtmiseks kasutati segatüüpi mudeleid.

Tulemused näitasid, et mõlema rühma kognitiivne sooritus paranes. CogniFiti personaalse kognitiivse treeningu rühmal oli märkimisväärne paranemine kaheksas hinnatud kognitiivses võimes , samas kui arvutimängude rühma paranemine piirdus nelja kognitiivse võimega. Kahe rühma võrdlemisel leiti, et CogniFitiga kognitiivne treening oli tervetel vanematel täiskasvanutel oluliselt efektiivsem kui videomängud.

Kontekst

Kognitiivne sooritusvõime kipub vanusega langema , mõjutades negatiivselt eakate elukvaliteeti ja autonoomiat. Seetõttu on oluline, et terved eakad, kes säilitavad oma autonoomia, suudaksid seda säilitada ka aastate möödudes.

Teaduslikud uuringud näitavad, et kognitiivne treening on kasulik eakate kognitiivsetele võimetele ja et seda paranemist saab säilitada mitu aastat. Siiski on nende treeningute ökoloogilise kehtivuse osas endiselt lahkarvamusi, kuna mõned uuringud räägivad madalast ülekandumisest sama kognitiivse nõudmisega tegevustele (väiksema efekti suurusega), samas kui teised uuringud näitavad, et paranemist saab üldistada teistele ülesannetele, isegi neile, mille kognitiivsed nõudmised erinevad treenitud ülesandest.

Tavaliselt võivad koolitusprogrammid erineda erinevate omaduste poolest: individuaalsed või grupipõhised, keskendudes mõnele või teisele kognitiivsele võimele, seansside arvu, seansside pikkuse ja seansside sageduse poolest või võivad varieeruda ka programmide rakendamise viis: terapeudi või arvutipõhiste seadmete kaudu. Kuigi üksmeelt selles osas, millised on tõhusamad või millal on üks tüüp eelistatavam teisele, on täheldatud, et need isikupärastatud programmid, mis annavad kohest tagasisidet ja kohanduvad kasutaja konkreetsete vajadustega, kipuvad suuremat paranemist tooma .

Seetõttu on selle uuringu eesmärk teada saada, kas personaalse arvutipõhise kognitiivse treeningu eelised on suuremad või mitte kui tavapäraste videomängude eelised.

Metoodika

Osalejad

Uuringusse kutsuti osalema üle 50-aastased täiskasvanud , kes käisid Tel Avivi Sourasky meditsiinikeskuse neuroloogiaosakonna ambulatoorses ravis. Kaasamise kriteeriumid olid valmisolek uuringus osaleda, võime mõista nõusolekuvormi tähendust ja võimalus kodus arvutiga treenida. Väljajätmise kriteeriumid olid MMSE (Mini-Mental State Examination) tulemus alla 25, DSM-IV järgi dementsuse diagnoos, Parkinsoni tõbi, raske depressioon, mis tahes psühhiaatriline häire, mis vajab ravimite võtmist, ja rida muid häireid, mis võisid uuringut mõjutada. Siiski oli mitmeid osalejaid, kes otsustasid koolitusel mitte osaleda, mistõttu nad jäeti uuringust välja.

Protsess

Viidi läbi topeltpime, randomiseeritud sekkumisdisain . Osalejad jagati kognitiivse treeningu gruppi ja arvutimängude gruppi , kuid ei teadlased ega osalejad teadnud, millisesse gruppi nad kuulusid.

Kui oleme uuringust andmete kogumise lõpetanud, saame iga osaleja tulemused analüüsimiseks oma arvutisse alla laadida.

Sekkumisrühm

Selles režiimis kasutati kahtteist klassikalist arvutimängu. Sekkumine püüdis sarnaneda CogniFiti kasutanud rühmaga, nii et ka nemad viisid läbi esialgse baashinnangu, läbi viidi 24 sessiooni, millest igaühel oli kolm erinevat sarnase kestusega ülesannet sarnase graafilise kujundusega. Peamine erinevus seisneb selles, et need mängud ei olnud kohandatud kasutaja konkreetsele tasemele.

Analüüs

Statistilised analüüsid viidi läbi SPSS 14.0 y SAS 9.2 abil. Treeningefekti ja eel- ning järeltesti kognitiivsete skooride erinevuste hindamiseks kasutati korduvate mõõtmiste segamudelit (fikseeritud ja juhuslike efektidega). Üldskoori ja iga kognitiivse võime jaoks loodi eraldi mudel. Segamudelis olid sõltuvaks muutujaks kognitiivsed ja sõltumatud skoorid, aeg, rühm ja nende interaktsioon.

Kahe grupi erinevuste võrdlemiseks järeltestis kasutati ka üldisi lineaarseid mudeleid. Sõltuv muutuja oli järeltesti tulemus, sõltumatud muutujad aga rühmad, algtaseme tulemused ja nende kahe vaheline interaktsioon.

Tulemused ja järeldused

Rühmasiseste võrdluste käigus täheldati, et personaalne kognitiivne treening parandas oluliselt (p<0,05) üldskoori ja kõiki kaheksast mõõdetud kognitiivsest võimest . Arvutimängude puhul parandas efekt ainult üldskoori ja nelja kaheksast kognitiivsest võimest (keskendunud tähelepanu, püsiv tähelepanu, äratundmine ja nihutamine).

Rühmadevahelisteks erinevusteks täheldati üldskooris minimaalset statistilist erinevust (p=0,0817) . Personaalset kognitiivset treeningut läbinud rühma ja ainult arvutimänge mänginud rühma võrdlemisel täheldati suurt olulist erinevust (p<0,0019) kolmes kognitiivses võimes: visuospatiaalne töömälu, visuospatiaalne õppimine ja keskendunud tähelepanu . Teiste kognitiivsete võimete puhul ei olnud koostoime oluline, kuigi trend oli sama.

Treeningu väikest mõju saab seletada treeningu intensiivsuse või kestusega. Igal juhul olid personaalse kognitiivse treeningu tulemusena saavutatud edusammud kaheksast hinnatud kognitiivsest võimest seitsmes suuremad kui arvutimängude abil saavutatud edusammud. Tulemused näitavad iga inimese konkreetsetele vajadustele kohanduva personaalse arvutipõhise kognitiivse treeningu (nt CogniFit) eeliseid. Tulemused näitasid ka, et madalama algtasemega inimestel oli suurem paranemine, mis viitab sellele, et kognitiivsete häiretega inimesed võivad sellest CogniFit treeningust rohkem kasu saada.

Lõppkokkuvõttes näitab uuring, et CogniFiti personaalne kognitiivne arvutitreening pakkus tervetele eakatele suuremat paranemist kui tavapärased arvutimängud.