Meele kontseptualiseeringud ja teooriad erinevad kronoloogilise aja, usuliste veendumuste ja kultuuri, aga ka antiik- ja tänapäevafilosoofiate funktsioonina. Varajastes meeleteoreetilistes käsitlustes (Platon ja Aristoteles ning hiljem keskaegsed filosoofid) seostati meelt hingega, mida ennast peeti surematuks ja jumalikuks. Enamik käsitlusi, sealhulgas tänapäevased vaated, iseloomustavad meelt kui mõtlemist ja teadvust kogemuse ja keskkonna kontekstis. See, et meelt peetakse sageli isikliku mina omaduseks, ilmneb sellistest populaarsetest väljenditest nagu "otsustan", "muudan meelt" ja "tean oma meelt". Mälu, tähelepanu, , taipamine, probleemide lahendamine, suhtlemisvõime ja olenevalt teooriast ka emotsioonid, ja alateadlikud protsessid on meele peamised omadused.

Mõistuse ja aju seos on ilmne kõigis vaimu käsitlevates aruteludes ning viimati ka psühhiaatrilises ja neuroteaduslikus diskursuses. ja tegelevad praegu ajuprotsesside, käitumise ja tunnetuse interaktsiooni mõistmisega. Kognitiivne neuroteadus uurib aktiivselt, kuidas inimesed, aktiivsed ja mõtlevad organismid, kasutavad oma aju oma eesmärkide saavutamiseks ja vajaduste rahuldamiseks keerukates ja muutuvates keskkondades . See uuring näitab lahutamatuid seoseid mida peetakse meelepõhiseks) ja keskkonna vahel ning kognitsiooni ja tegevuse vahel (mida peetakse füüsikapõhiseks ^[1] Hiljutised fMRI uuringud ^[2] näitavad, et põhilise sensoorse ja motoorse tunnetuse teatud aspekte, samuti näo- ja sõnatuvastuse ning mõtlemise kõrgema taseme protsesse, mida kõiki peetakse meelepõhisteks, toetavad ajupiirkonnad, mis on nende protsesside jaoks väga ja ainulaadselt spetsialiseerunud, mis viitab sellele, et meele ja aju interaktsioon toimub väga spetsialiseerunud ainulaadsete ajumehhanismide kaudu. Episoodiline mälu, näiteks võime meeles pidada, mis ja millal iseendaga juhtus ning mida peetakse ainulaadselt inimlikuks, on inimmeele oluline võime. Seda on neurokuvamisuuringute abil põhjalikult uuritud ^[3] ja on tuvastatud spetsiifilisi otsmikusagara episoodilise mälu ajupiirkondi (mis erinevad semantilise mäluga seotud piirkondadest), mis seovad aju veelgi enam meelega.

Aju ja vaimu seos on eriti oluline psühhiaatria valdkonnas, mis on pikka aega rakendanud ravi aju vs vaimu dihhotoomia raames. Gabbard 2005 väidab, et aju ja vaim ei ole eraldiseisvad üksused, vaid et "mõistus on aju tegevus". Gabbard, 2005, ^[4] mõistab hukka psühhiaatria laialdase seose geenide, ravimite ja biomeditsiiniliste tegurite vahel ajuüksusega ning keskkonna, psühhoteraapia ja psühhosotsiaalsete tegurite vahel vaimuüksusega ning väidab, et vaim ja aju üksus on lahutamatult seotud, rõhutades geenide ja keskkonna ning psühhosotsiaalsete tegurite ja aju struktuuri vastastikmõju. Aju ja vaimu polariseerumine tänapäeva psühhiaatrias ning sellest tulenev seisukoht, et ravimid on näidustatud bioloogiliste või ajupõhiste häirete korral, samas kui psühhoteraapia on sobiv psühholoogiliste või vaimupõhiste häirete korral, on tema arvates eksiarvamus ja see takistab terviklike biopsühhosotsiaalsete ravimeetodite rakendamist.

Selles psühhiaatrilise aju-uuringu kontekstis on neurokuvamislikke tõendeid selle kohta, et meelega seotud mentalistlikud muutujad mängivad rolli inimeste käitumise neurofüsioloogilises aluses ^[5] . Sellele järeldusele jõuti neurokuvamislike uuringute tulemuste põhjal, mis käsitlevad psühhoteraapia mõju obsessiiv-kompulsiivse häire, paanikahäire või unipolaarse depressioonihäirega patsientidele, mis näitavad, et psühhoteraapiaga seotud funktsioonid ja protsessid mõjutasid aju aktiivsust ja plastilisust. Platseeboefekti uuringute tulemused viitavad samuti samale järeldusele, et meelepõhised mentalistlikud protsessid põhjustavad aju aktiivsust ^[5] . Need uuringud näitavad, et platseeboravimi manustamisest tingitud uskumus ja ootus moduleeris aju füsioloogilist ja keemilist aktiivsust.

Viited

^[1] Makeig S, Gramann K, Jung T, Sejnowski TJ, Poizner H, Aju, meele ja käitumise ühendamine. International Journal of Psychophysiology, 73. köide, 2. väljaanne, august 2009, lk 95–100; Närviprotsessid kliinilises psühhofüsioloogias.

^[2] Kanwisher N. Funktsionaalne spetsiifilisus inimese ajus: aken meele funktsionaalsesse arhitektuuri. PNAS, 22. juuni 2010 (kd 107, nr 25, 11163-1117)

^[3] Tulving E. Episoodiline mälu: meelest ajju. Annu. Rev. Psychol. 2002. 53:1-25

^[4] Gabbard GO. Vaimu-, aju- ja isiksusehäired, American Journal of Psychiatry 2005; 162:648-655)

^[5] Beauregard M. Meele mõju ajutegevusele: tõendid psühhoteraapia ja platseeboefekti neurokuvamisuuringutest. Nord J Psychiatry 2009; 63:5-16.