Mis on dementsus? Diagnostilistes kontekstides kasutatav termin dementsus viitab kognitiivsete funktsioonide (näiteks lühi- ja pikaajalise mälu, tähelepanu, täidesaatva funktsiooni ja arutlusvõime) langusele ja kadumisele , mis võib kaasneda paljude ja keerukate neurodegeneratiivsete haigustega, nagu Alzheimeri tõbi, Lewy kehade haigus, demüeliniseerivad haigused või seisundid, nagu alkoholism ja HIV (AIDS). See erineb ravi, näiteks keemiaravi, mõjust ajule.

Dementsust saab kõige paremini mõista selle tagajärgede raskuse kaudu, mis võivad häirida igapäevaelu viisil, mis olenevalt seisundist võib progresseeruda kergest staadiumist mõõduka staadiumini ja mõõdukast staadiumist raskeni. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) pakub professionaalsetele neurodiagnostikutele kasutamiseks dementsuse operatiivse jaotuse kolmeks raskusastmeks ehk raskusastmeks. Dementsuse raskusastme kindlaksmääramiseks kasutavad neurodiagnostikud neurokognitiivseid hindamisi, skaalasid ning küsitlevad patsiente ja nende sugulasi. Kolme raskusastet ja nende sümptomeid kirjeldatakse allpool.

Esimene tase - kerge dementsus: Inimene on võimeline sooritama tuttavaid ja harjutatud igapäevaseid tegevusi ning elab jätkuvalt iseseisvalt. Sellest hoolimata on kognitiivsed raskused ilmsed, eriti hiljutiste vajadustega toimetulekul, näiteks tähelepanu pööramisel ja meelespidamisel, kuhu asjad hiljuti paigutati, millal ja kus on uute sotsiaalsete kohtumiste aeg ja koht või millist teavet hiljuti edastati.

Teine tase - mõõdukas dementsus: Mälukaotus on muutunud nii tõsiseks, et inimene on kaotanud võime iseseisvalt elada. Säilivad vaid kõige tuttavamad ja automaatsemad rutiinid. Uut teavet säilitatakse väga lühikese aja jooksul, mõnikord vaid paar sekundit. Inimene ei suuda meenutada teavet oma identiteedi, elukoha, äsja sooritatud tegevuste ja pereliikmete nimede kohta.

Kolmas tase - raske dementsus: Mälukaotus, nii verbaalne kui ka mitteverbaalne, on nii laialt levinud, et inimene ei suuda meenutada mingit uut informatsiooni. Peale pisikeste allesjäänud osakeste on kogu varem teadaolev informatsioon unustatud. Isik ei suuda ära tunda isegi lähedasi pereliikmeid.

Miks mõned inimesed kogevad nii dementsuse neurobioloogilist patoloogiat kui ka selle traagilisi tagajärgi, samas kui teistel, kellel on sama neurobioloogiline patoloogia, ei esine mingeid traagilisi tagajärgi ega sümptomeid, vaid nad jätkavad iseseisvat ja isemajandavat elu, on üks 21. sajandi kõige hämmastavamaid mõistatusi.

Kognitiivne reserv ehk pideva õppimise käigus kogunenud teadmised näivad mängivat olulist rolli dementsuse tekkega toimetulekul. Pidev uute teadmiste omandamine õpetab aju muutma oma närvitegevust, et tulla toime uue õpiolukorraga kaasneva väljakutsega. Seega annab uue oskuse õppimine (tantsimine, joonistamine, uue keele rääkimine, pillimäng) või kasutamata kognitiivsete funktsioonide treenimine, näiteks kognitiivse treeningu kaudu, ajule kohanemisvõime, mida see vajab oma närviühenduste ümbermõtestamiseks ja uuteks ümberlülitamiseks, kui see seisab silmitsi dementsusega kaasnevate väljakutsetega.