Seitse nädalat tagasi sattus 18-aastane David W. autoõnnetusse. Õnnetuses põrkas Davidi kolju raevukalt vastu rooli. Löögi ajal põrkas tema aju kokku koljuga, mis on valmistatud väga kõvast ja vastupidavast luust. David kaotas 2-3 minutiks teadvuse. Hilisemad uuringud näitasid, et tema kolju ei olnud murdunud. Õnneks ei täheldatud ajus ega selle ümbruses verejooksu, turset ega verehüübeid. Seega välditi aju hapnikuvarustuse häireid ja ulatuslikumat ajukahjustust. Davidil on juba seitse nädalat olnud peavalusid ja märkimisväärseid keskendumisprobleeme. Harvadel juhtudel on tema nägemine ähmane. David on sageli unine.

Need on mõned sümptomid, mis iseloomustavad nn kerget traumaatilist ajukahjustust. Teiste sümptomite hulka võivad kuuluda segasus, pearinglus, võimetus taluda heli ja valgust, meeleolu muutused, väsimus või . traumaatilise ajukahjustuse korral on sümptomid sarnased, kuid intensiivsemad. Teadvusekaotus, kui see tekib, võib kesta tunde, päevi või piiramatu aja jooksul. Mõjutatud olekus võib kõne muutuda seosetuks või häguseks. Raske traumaatilise ajukahjustuse teiste sümptomite hulka võivad kuuluda ebatüüpiline käitumine ja agiteeritus, korduv oksendamine, pupillide laienemine, alajäsemete nõrkus või tuimus ning halb põie- või soolekontroll. Võivad esineda tüsistused, mis on seotud paljude sümptomitega, nagu kognitiivsed häired, suhtlemisraskused, krambid, näonärvi kahjustused, infektsioonid, samuti emotsionaalsed ja käitumuslikud probleemid.

Need sümptomid, olgu neid vähe või palju, kerged või rasked, on ajukahjustuse tagajärg. Need tekivad seetõttu, et aju löök või raputus on põhjustanud ajutise rakukahjustuse ning raskematel juhtudel verevalumid, sisemise verejooksu, neuronite surma ja/või koekaotuse. vigastused ja nendega seotud sümptomid on üksteisest erinevad. Kahjustused võivad ulatuda kergest raskeni ja esineda aju mis tahes osas. Aju löögid ja raputused on enamasti ootamatud ning tulenevad vägivaldsest kogemusest, näiteks autoõnnetustest, kukkumistest, spordist ja võitlusest. Raskusastme kindlaksmääramiseks koguvad arstid teavet vigastuse asjaolude kohta ja kasutavad teadvuse seisundit, mida mõõdetakse Glasgow kooma skaala abil. Skaala liigitab kergeteks, mõõdukateks ja rasketeks juhtudeks. Kergetel juhtudel on põrutus, kuid neuroloogiline taastumine on täielik. Enamikul kergetest patsientidest on mälu- ja keskendumisraskused. Mõõdukate juhtudel on patsient letargiline ja rasketel juhtudel koomas, suutmata juhiseid järgida ja silmi avada. Pealöögi või löögi saanud imikud tuleb alati suunata arsti juurde, kuna nad ei suuda oma sümptomitest rääkida.

Ajukahjustuse ainus ravi on puhkus. Siiski võib olla vajalik eriline hooldus ja ravimid, et piirata ajule tekitatud sekundaarseid kahjustusi (liigne vedelik, vere hapnikuga varustamine, krambid ja muu), eriti raskematel juhtudel. Traumaatilise ajukahjustuse suurim risk on väga noored, sünnist kuni 4-aastased, vanemad noorukid ja üle 65-aastased inimesed.

Igal aastal saab traumaatilisi ajukahjustusi üle pooleteise miljoni inimese. Neist 800 000 vajavad varajast ambulatoorset ravi ja 270 000 haiglaravi. Igal aastal põhjustab raske traumaatiline ajukahjustus umbes 52 000 surmajuhtumit ja 80 000 püsivat rasket neuroloogilist puuet.

Traumaatilise ajukahjustuse ravi puudumisel on parim tegutsemisviis ennetamine. Imikutele ja eakatele ohutuma keskkonna loomine ning noorukite harimine ohutuma käitumise osas on hädavajalik. Hoolikalt tuleb mõelda lapse ohutule ja kindlale hoidmisele (ilma raputamiseta), turvavööde ja kiivrite kasutamisele, tulirelvade ja kuulide hoidmisele, alkoholijoobele, käsipuude ja libisemiskindlate mattide paigaldamisele ning trepipiiretele väikelastele.

Sageli on vaja taastusravi, eriti tõsise ajukahjustuse korral. Taastusravimeeskonda võivad kuuluda neuropsühholoogia, taastusravi, kõne- ja keeleteaduse, tegevusteraapia, psühhiaatria, sotsiaaltöö ja rekreatsiooniarstid ja/või õed. Ulatuslikud uuringud näitavad, et kognitiivne treening (või ajutreening) on oluline traumaatilise ajukahjustuse tagajärjel kahjustatud kognitiivsete funktsioonide taastamiseks. Kui kognitiivne kahjustus on hajus (mõjutatud laialdastele ajupiirkondadele), on näidustatud mitut valdkonda hõlmavad ajutreeningu programmid, mis treenivad laia valikut kognitiivseid funktsioone.